Joel Reinaru on misjonär ja Plussmeedia peatoimetaja, kes teeb muusikat koos oma vendadega koosseisus Reinaru Vennad ning kes siiralt armastab inimesi. Jumal on juba noorest peale kasvatanud temas igatsust palvetada haigete eest. Ta on veendunud, et tervendus on loomulik osa iga kristlase elust.
Missugune on sinu taust?
Olen luteri kiriku taustaga ning harjunud sellega, et kiriku sees on vaimulikus mõttes olukord pigem rahulik. Ajalooliselt on luteri kirik aga väga võimas ja pika traditsiooniga. Samas olen kasvanud üles sellises kodus, kus nägin palju Jumala imesid. Minu vanaisa oli 1980-ndate lõpus toimunud Oleviste ärkamise juures väga aktiivne luteri pastor. Kodus nägin juba varajases nooruses, kuidas inimeste tervise eest palvetati ja aeti välja kurje vaime. Kodu oli nagu ilma tornita kogudus, kus käis palju inimesi. Kõik see, mida lapsena nägin, jäi mu südamesse. Nooruspõlve aastad veetsin väga traditsioonilises luteri kirikus, kus imed ei olnud igapäevane elu osa.
Hakkasin 17-aastaselt tegema Lääne-Nigula koguduse juures noortetööd, teadmata, mida see tähendab. Me käisime sõpradega koos, umbes 15 noort. Noorteõhtutel lugesime Piiblit, palvetasime veidi, laulsime midagi, vaatasime filme, mängisime mänge, sageli käisid erinevad külalised. Kui sain vanemaks, siis Jumal saatis sinna ärkamise, nii et varsti pidime mahutama ligi 80–100 inimest. Lääne-Nigula kirik oli keset põlde, täielik maakoht, aga sinna tulid inimesed üle kogu Eesti. Väga lahe oli ja noortele meeldis. Sellel ajal küpses minu südames Jumala kutse, teenimaks teisi.
Kuidas jõudsid selle vaimuliku kutseni, milles täna käid?
Noortetööd tehes hakkas mind häirima see, et olen nagu variser. Rääkisin kõigile, mis on õige ja kuidas peaks käituma, aga ise ma selle järgi ei elanud. Isegi kui tahtsin seda muuta, siis mul puudus meelevald saada vabaks himudest ja sõltuvustest, mis minu ellu olid tulnud. Sain aru, et midagi on väga valesti. Lapsepõlve mälestused vanaisa kodust, kus haiged said terveks ja inimesed vabaks, läksid kokku Piibliga, aga minu elu ei sobinud kummassegi pilti. Küsisin endalt, kas teenin surnud Jumalat, sest Ta ei tegutsenud eriti minu elus ja Tal ei olnud meelevalda minu üle. Iga kristlane saab aru, et silmakirjalikkusega ei saa elada. Kui jutt ja teod ei lähe kokku, siis oleks targem olla enda ja teiste vastu aus, mitte teeselda, sest lodeva kristlase elu võib olla julgustuseks kellegi teise patule. Abielludes lootsin, et kõik muutub – aga olin ikka endine.
Mul tekkis suur igatsus muutuse järele. Esimest korda elus palusin Jeesust, et kui Ta on päriselt olemas, siis ma tahan Temaga kohtuda. Ühel pühapäeva õhtul nägin TV7 saadet noortekoosolekust Ameerikas. Vaatasin seda üleoleva tundega, sest olin ju 10 aastat noortetööd teinud ning enda arvates teadsin sellest kõike. Suureks üllatuseks nägin midagi täiesti uut – noored tulid kokku ja selle asemel, et lihtsalt krõpsu süüa, nad esmalt palvetasid 1–1,5 tundi ning kirjutasid üles, mida Jumal neile rääkis ja näitas. Need olid näiteks “roheline müts”, “punane mantel”, “pikk sall”. Kui nad läksid tänavatele, siis nad leidsid need kirja pandud asjad ja palvetasid nende inimeste eest, kes said terveks ja vabaks. Seda saadet vaadates mul oli tunne, nagu Jumal oleks sõrmega näidanud, et see on see elu, mida ma igatsen ja pean elama. Mu süda hakkas põlema selle järele.
Veidi aega hiljem läksin Sakusse ühte palvemajja. Tundsin, et Jumalal on veel midagi minu jaoks. Lauldes vaatasin aknast välja, nägin kahte vanaprouat väljas istumas ja järsku kuulsin esimest korda elus Jumala häält täiesti selgelt: “Joel, mine palveta nende eest!” Olin segaduses, mõistus hakkas kohe vastu vaidlema, kuid siis kuulsin eriti armastaval ja hellal toonil veel Jumala häält lausumas (silm läheb märjaks): “Joel, kuidas sa saad minuga selle kogemuse, kui sa nüüd ei lähe?” Ma teadsin, et see ongi see, mida olen igatsenud! Mul tuli kananahk ihule ja ma lihtsalt läksin. Jalutasingi kirikust välja veel viimse hetkeni pisut kaheldes ning ütlesin neile: “Tere! Ma olen Joel, tulin siit kirikust. Jumal saatis mind siia, et ma teiega koos palvetaksin.” Tädid vaatasid mind ja üks neist hakkas kohe nutma ning rääkima tütrest, kes on väga haige. Olin harjunud, et kristlastena tuleme kokku ja palume, et Jumal õnnistaks meie plaane. Nüüd ma tundsin, et Jumal on võtnud mind ja pannud oma plaanidesse – see oli täiesti uus kogemus! Palvetasime koos ja läksime tema tütre juurde, kes lebas haigena voodis. Palvetasin nii, kuidas oskasin ning ütlesin, et võtame teid koguduses eestpalvesse. Mõned aastad tagasi sattusin sinna kogudusse uuesti ning samad vanaprouad istusid minu selja taga. Nad mäletasid mind, üks proua hakkas jälle kohe nutma. Jumal liitis nad sellesse kogudusse sellest ajast alates, kui koos palvetasime. Mu elu muutus sellest hetkest, kui kuulsin Jumala häält ja tegin selle järgi. Jumal ei otsi neid, kes kuulutavad, kui hea ja vägev Ta on. Ta otsib neid, kes kuulavad, kuhu Ta tahab neid kuulutama ja tegutsema saata. Sain aru, et Jumala ees lihtsalt palvetamas käimine ja õnnistuse palumine pole see, mida igatsesin. Kui tekib suur igatsus südamesse, siis Jumal näeb ja vastab sellele.
Kuidas arenesid tervenemise kutses?
Pärast esimest kogemust hakkas juhtuma ridamisi huvitavaid lugusid. Üks neist meenutas Taaveti ja Koljati lugu. Olin MyFitnessi spordiklubi saunas, kui minu kõrvale istus väga tugeva kehaehitusega vene meesterahvas. Hakkasime vestlema ning selgus, et ta on poksija. Tõesti oli tegemist meesterahvaga, kellega ei tahaks turvalisuse huvides isegi silmsidet luua. Nägin tema õlal kinesioteipe ning küsides selgus, et paar aastat tagasi ehitusel sai ta õlatrauma. Kuulsin jälle Jumala häält, mis ütles, et palvetaksin tema eest. Minu esimene reaktsioon enda peas oli: „Ei, me oleme ju paljad siin saunas! Kuidas ma pärast oma naisele selgitan, kui kaotan kõik hambad?” Ometi sain aru, et see pole mu enda mõte, vaid väga selge Jumala hääl. Jumal räägib tegelikult iga kristlasega, aga tihti need asjad on ebamugavad, mistõttu arvame sageli, et see on meie oma mõte. Tegelikult räägib Jumal väga palju ja kannatlikult. Lubasin Jumalale, et kui ma näen teda veel riietes, siis ma lähen ja palvetan tema eest. Hiljem nägin teda lahkumas ja mõtlesin, et mul vedas. Tõesti mul oli hirmus ja raske, sest see olukord erines kardinaalselt sellest, kui palvetasin vanaprouade eest. Märkasin, et spordiklubis teda enam polnud ja parklas ka mitte. Seejärel helistas mu naine ja palus poest läbi minna. Poes vaatas mulle vastu sama poksija, Rimi ostukäru käes. Mul oli kaks valikut. Tihti me kristlastena lööme kartma ning loobume tegutsemast. Mõtlesin, et kui Jeesus on minu pärast nii palju kannatanud, siis ma võiksin ju end kokku võtta. Ma läksin otse tema juurde ja küsisin, kas õlg praegu ka valutab. Ta ütles, et hetkel ei valuta, aga ma tegin ettepaneku: “Kuule, kas ma praegu tohin palvetada su õla pärast, et Jeesus selle terveks teeks? Ma olen kristlane.” Ta küsis vastu: “Kas siin ja praegu? Võib proovida.“ Panin käe tema musklis õlale, palusin lihtsa palve ning olin õnnelik, et peksa ei saanud! Tundsin, et olin alistanud selle Koljati enda elus. Poolteist nädalat hiljem nägin jõusaalis taas kord sama meest. Ta tundis mu ära, võttis kõrvaklapid ära ja sõnas valjusti üle jõusaali: „Kuule mees, mu õlg on terve! Kas sa saad mu küünarnuki eest ka palvetada?“ Pärast poksija eest palvetamist tahtsin, et Jumal tooks kõik haiged ja vaevatud minuni. Kui liikuda Jumala plaanis, tahtes ja väes, siis avastad, et midagi suuremat sellest ei ole.
Kuidas näha rohkem tervendusandi?
Ma ei tea, kas mul on tervenduse and, aga Jeesus on tervendanud teisi läbi mu palvete. Oma varasemas kristlase elus ma ei näinud kedagi tervenemas ja see oli väga tihedalt seotud sellega, et ma ei palvetanud kellegi eest. Ma ei kujutanud ette, et see peaks olema osa kristlase elust. Paljud kristlased elavad pühapäevase teenistuse nimel, aga see ei ole ju tegelikult eesmärk.
Pühapäevaste teenistuste eesmärk peaks olema rääkida sellest, mida Jumal nädala jooksul on teinud. Päris kurb, kui Jumal siis midagi meie elus ei tee ja tuleb panna peale hea video või lugeda kuskilt midagi maha.
Väga paljud kristlased loevad kokku saades meieisapalvet, mis on nii eriline ja sügav, sest on Jeesuse enda suust tulnud. Samas see on ainult kahes evangeeliumis, aga kõigis neljas evangeeliumis on Jeesus palunud palvetada haigete eest. Paraku pole see eriti nähtaval kohal, sest kellegi teise eest palvetamine nõuab justkui endale suremist. See on paljude kristlaste jaoks võimatu, sest inimesed kardavad enda pärast. Seepärast Jeesus ütlebki, et sa saad mulle järgneda siis, kui oled iseendale nii-öelda surnud, sest surnut on väga raske solvata. Vastasel juhul muutub teenimine võimatuks, sest pidevalt tuleb teha kompromisse ja hinges on kartus.
Palvekambris toimub Jumala ja sinu vahel midagi sellist, ilma milleta sa ei saa kristlasena elada. Inimene võib tunnistada end kristlaseks ja välja näha nagu kristlane, aga ilma osaduseta on väga raske.
Mis on tervenduse võti?
Jeesus tervendab olukordades, kus meie enda kõik võimalused ja lootus on täiesti otsas. Jeesus teenis inimesi ja armastas neid, jättes meile imelise eeskuju tervenduse koha pealt. Kui Ta nägi kellegi kannatusi, siis Ta sekkus. Kui palju oleme meie valmis sekkuma, kui näeme kannatust?
Tervendus peab tõusma armastusest. Kui su armastus teiste inimeste vastu ei ole südames kasvanud, siis ei jõua tervendusanniga kaugele, sest sellisel juhul me valime endale lihtsamad ja mugavamad olukorrad.
Armastus võib vahel välja näha väga must ja kole, sest sa pead olema valmis aitama igasuguseid hädasolijaid. Näiteks sa pead olema valmis tõstma üles poolsurnuks pekstud inimese kraavist nii, et sa ise määrdud ja kulutad oma aega ja raha tema peale. Kes meist armastab selliselt oma ligimest? Me heal juhul annetame mobiilist varjupaigale või vähiravifondile, sest see on nii puhas ja ilus. Miks Jeesus räägib halastaja samaarlasest? Kas ta tahab öelda vaid seda, et tee oma püsiannetus? Ta maalib palju sügavama pildi armastamisest ja kaastundest.
Kui tunned südames, et oled natukenegi valmis oma elu maha panema ja kedagi teist seadma ettepoole, siis sa oled õiges kohas eestpalveteenistuse mõttes. Me ei saa eestpalveteenistuses läheneda kellelegi nii, et ütled: “Tule, ma näitan, kui vägev Jumal on, sest Ta teeb su terveks!” See ei tööta nii. Selles ei peegeldu Jumala armastus ja süda.
Jeesus seab teised inimesed alati endast ettepoole, tehes seda suure armastusega. Ta ütleb, et kui te ei suuda teineteise jalgu pesta, siis te ei suuda teenida.Alandlikkus ja armastus teiste inimeste vastu on võti, mis peab südames esmalt valmima. Me ei lähe mitte kunagi ennast näitama ega midagi tõestama. Me ei saa inimeste juurde minna ilma armastuseta.
Kas terveks võib saada kohe igaüks?
Ma nägin, et paljud said kohe terveks, mõned said terveks nädalate pärast, aga oli ka neid, kes ei saanudki terveks. Paljude kristlaste jaoks on viimane kõige hirmutavam, mistõttu kardetakse teiste pärast palvetada. Kas teate, et kui midagi ei juhtu, siis midagi ei juhtugi? Seega vastus on lihtne – kui midagi ei juhtu, siis sellest ei ole midagi. Mõnikord on vaja palvetada järjest mitu korda, see on normaalne. Võib toimuda tervenemine, kuid võib ka mitte.
Ühes noortelaagris oli neiu, kes ei olnud kristlane. Ta ei soovinud midagi kaasa teha. Ma siiski küsisin, et kas võiksin millegi eest palvetada. Tal oli neerudega mingi probleem ning ta andis palveks loa. Panin käe seljale ja palvetasin. Valu ei läinud kohe ära. Küsisin, kas tohin veel palvetada ühe korra. Ta lubas, kuid oli väga skeptiline. Neiu ei saanudki terveks. Ma ei hakanud edasi uurima, vaid ütlesin talle: “Tead, vahel Jeesus tervendab kohe, vahel kahe nädala pärast ja vahel ei tervenda üldse ja mina ei tea, miks, aga ma nii loodan, et Ta teeb su terveks, sest Ta armastab sind.” Selle neiu jaoks oli oluline kuulda seda, et Jumal armastab teda.
Mis on meie roll Jumala teenimises?
Ükskord teenindajale jootraha andes ütlesin talle, et Jumal väga armastab teda. See puudutas teda: “Täna hommikul ma just mõtlesin, et Jumal on mind hüljanud.” Tema peas oli hommikust alates selline mõte, kuid mina vaid ütlesin ühe lause. Vahel Jumal ei oota meilt palju – vaja on vaid väikest sõna kellegi teise jaoks. Meie ei tea kõike inimeste kohta, aga Jumal teab. Meie roll on külvata väikseid seemneid. Sain aru, et pean hakkama rääkima inimestele lugusid, sest see on ainus võimalus, kuidas maailm kuuleb sellest, et Jeesus päriselt päästab.
Reinhard Bonnke on öelnud: “Kas te teate, et kui USA-s kõik kristlased tuleksid ühel päeval kokku ja palvetaksid koos terve päeva, et USA saaks päästetud, siis mitte midagi ei juhtu enne, kui üks inimene seal palvekoosolekul tõuseb püsti ja läheb räägib inimestele Jeesusest?” Me ei saa palvetada inimestele teadmist, et kusagil on Päästja, vaid me peame minema ja ise tegutsema.
Jeesusele pole vaja muljet avaldada sellega, kui ägedalt me palvetame või kui ägedad teenistused või kui suur kogudus meil on. Me peame vaid tegema seda, mida Ta on palunud. Ta on öelnud lihtsaid asju ja see on igas evangeeliumis kirjas. Kui lähete kuulutama, et jumalariik on lähedal, siis palvetage ka haigete eest. Inimesed peavad nägema, et jumalariik on hea koht, kus olla. Inimeste suurimad probleemid on seotud tavaliselt just tervisega.
Kuidas teiste tervise eest palvetada?
Küsisin Jumalalt, kuidas rääkida jumalariigist ja paluda tervenemist olukordades, kus on aega heal juhul üks minut – näiteks kuidas rääkida kassapidajaga, kui selja taga on pikk järjekord. Me tahame inimestena vahel luua teatud tingimused teiste inimeste jaoks, et siis neis tekiks mingisugune usk. See on tegelikult vastutuse veeretamine mujale. Me hakkame inimlikult leidma põhjuseid, miks mitte tegutseda. Oma teekonnal alustasingi sellest, et ütlesin inimestele: “Jumal väga armastab sind.” Märkasin, et see on üsna lihtne ja lisasin sinna küsimuse: “Kas sul oleks midagi, mille eest võiksin palvetada?” Inimesele jääb vabadus, kas avada end või mitte. Nii ma hakkasingi palvetama võõraste inimeste eest ning kasvasin palju näiteks poe kassapidajate eest palvetades. Selle ajaga jõuab päris palju, isegi kui järjekord ootab! Sageli jõuan ka inimesel käest kinni võtta. Usun, et Püha Vaim on veidi nagu lennuk, mis vajab natuke sellist maandumisrada, milleks käsi sobib väga hästi. Inimesed hakkasid järjest end avama.
Tervise eest palvetamine pole tegelikult teistmoodi kui muud palved. See on Jeesuse ette millegi toomine. Minul on lihtne palvetada haigete eest, sest mina ei tee mitte midagi, vaid Jeesus teeb kõik! Ma lihtsalt igatsen, et kõik inimesed, sh ateistid kogeksid imesid ja saaksid puudutatud.
Kas saame palvetada kõigi eest?
Piiblis on öeldud, et palvetage haigete eest. Seal ei ole öeldud, et peaksime palvetama üksnes nende eest, kes on valmis vastu võtma tervendust või kes on vastavas meeleolus. Lihtsalt mine ja palveta! Heidi Baker kirjeldas oma raamatus, et aasta aega ei juhtunud midagi, aga siis hakkasid järsku sündima suured ja võimsad imed. Oluline on mitte seisma jääda! Todd White on hästi öelnud: “See, mida ma ei näinud, ei takistanud mind nägemast seda, mida ma pidin nägema.” Temagi ei näinud mitu kuud, et keegi sai terveks, kuid järsku hakkasid võimsad imed sündima.
Mis on selle eelduseks, et Püha Vaim saaks tervendada?
Ma olen näinud kaugelt aknast inimest ja palvetanud tervenemise eest. See ei toimi, sest inimene peab teadma, kust tema tervenemine tuleb. Kui inimeste eest palvetame, siis teeme seda Jeesuse nimel. Mina pole kedagi tervendanud, vaid Jeesuse nimes on vägi, mis tervendab. Inimesed peavad seda kuulma.
Jeesus tervendas mind migreenist. Tean, kui hea tunne see on. Jeesus on öelnud, et pange haigete peale käed. Ükskord panin migreeni all kannatava naise peale käed, ilma midagi mõtlemata ja ütlemata. Naine oli üllatunud, kui kiiresti peavalu kadus. Jumal teeb lihtsalt imesid kõikjal ja kogu aeg. Ei ole vaja mingit erilist atmosfääri ja muusikat.
Algusaastatel pani Jumal mind veel proovile, kui sõitsin Tallinnast Haapsalu poole. Kuulasin autos head ülistusmuusikat, mul oli suurepärane osadus ja väga hea olla. Möödudes Nõmme pubist, nägin sealt väljumas u 70 noort. Nende poole vaadates kuulsin Jumala häält: “Joel, mine räägi neile minust!” Ma ei tahtnud üldse minna, sest mul oli just nii hea ja turvaline oma autos olla. Seal väljas ei olnud sellist ülistusmuusikat ega atmosfääri. Kes läheks pubisse Jumalat otsima? Mõtlesin, et kui ma ei lähe, siis ma ei saa kindlasti magada. Nii ma seal autoga tiirutasin, kuid sain aru, et Jumalal on tõsi taga. Ma ei teadnud üldse, kuidas alustada, vedasin end lihtsalt kohale. Läbisin suitsupilve ja vaatasin pubisse, lootes, et äkki keegi istub mõtlikult laua taga. Sees ei olnud mitte kedagi! Seejärel läksin välja lihtsalt noortega rääkima. Ühed noormehed lahkusid, neiud jäid. Tegin väikse sissejuhatuse, aga siis küsisin aja kokkuhoiu mõttes otsekoheselt, kas keegi kohalikus koguduses ka käib ja kas saan millegi eest palvetada. Nad ei olnud sellest üldse huvitatud ning pidasid mind imelikuks. Ma rääkisin veel ühest ateistist, kes sai vabaks põlvevalust. Jäin rahulikuks ja ei põgenenud, olin kannatlik. Selle loo rääkimise ajal kuulsin Jumala häält ütlemas ühe tüdruku kohta, et talle meeldib lillede kasvatamine. Sellest hetkest kogu situatsioon muutus! Tüdruk oli väga üllatunud, sest käis botaanika eriklassis ja küsis, kas see on talle otsa ette kirjutatud. “Ei! Jumal, kellest ma räägin, tunneb sind ja ütles seda mulle praegu.” Õhtu lõpuks palvetasin seal käest kinni igaühe eest. Jumal annab sulle varustuse hetkel, mil seda vajad. Jumal sageli alguses treenib ja õpetab sind. Peab olema valmis erinevateks olukordadeks, kuid tuleb jääda rahulikuks ja kannatlikuks. Kui läheneda inimestele oma kavaluse ja šarmiga, siis Jumal ei varusta sind, sest see ei too au Talle.
Kes saab tervendada?
Usklikud, sest tunnustähed saadavad neid, kes usuvad. Jumala silmis ei ole kategooriaid, staaži ja tasemeid. Vaimuannid pole pagunid, mis antakse tublidele kristlastele, näitamaks mingeid saavutusi. Mõnikord pole aastaid ustav kristlane näinud imesid ja tervenemist, sest pole kellegi eest palvetanud. Just päästetud saanud inimene võib aga juba samal päeval teiste eest palvetades näha suuri imesid ja tervenemisi. Vaimuannid liiguvad hoopis teistmoodi. Sooviksin julgustada neid, kes on olnud kaua kristlased ja pole kogenud tervendusandi ning on hakanud mõtlema, et midagi on valesti. Jeesus ütles Johannese 14. peatükis, et minusse uskujaid saadavad sellised tunnustähed. Seal pole seatud lisatingimusena uskumise aega jms.
Ükskord noortele rääkides küsisin, kas keegi soovib palvetada noore neiu õla pärast. Üks 13-aastane neiu tõstis käe, kuigi polnud kristlane, aga avaldas soovi saada päästetud. Kutsusin kohe koguduse vanemad ja tüdruk sai sealsamas päästetud. Rõõmu oli palju ning andsin talle kohe sealsamas ka ülesande palvetada selle neiu õla pärast. Jeesus on öelnud, et uskujaid saadavad sellised tunnustähed. Sageli me tahame Jumalale edastada pika referaadi inimesest, näitamaks, et ta väärib tervenemist. Tegelikkuses peame vaid Jeesuse ette selle probleemi viima: “Kallis Jeesus, palun võta see valu ära.” Õlavalu läks veidi paremaks, kuid endiselt häiris teda. See 13-aastane tüdruk palvetas veel kord täpselt samasuguse lihtsa palve ja siis sai õlg täiesti terveks. Ta oli just andnud oma elu Jumalale – ei ole vaja mingit pikka staaži.
Kuidas palvetada nende eest, kes pole kristlased?
Veel lihtsam! Ükskord palvetasin ühe ateistist vanahärra eest. Ta ei uskunud Jumalat ega seda, et Jumal saaks imesid teha. Selgus, et tema põlv on väga haige. “Sa ei peagi uskuma, aga mina usun. Kas ma tohin su põlve eest palvetada? Jeesus teeb selle terveks,” ütlesin talle. Tema vastas naljatades: “Kui Ta seda teeb, siis ma hakkan küll Temasse uskuma!” Sealsamas, Gonsiori tänaval kükitades panin käed tema peale ja palusin taas ühe lihtsa palve. Ta tõusis püsti ja tema valu oli kadunud. Ta oli väga imestunud, tundis end süüdi, et enne nii skeptiline oli, arvates, et tahan temalt midagi saada. Seega tegelikult isegi skeptiliste inimestega saab rääkida. Oluline on tegutseda sammhaaval, sest me ei saa inimest viia kaugemale, kui ta on hetkel valmis minema. Kui kristlased on sõnakuulelikud Jumalale, siis Ta saab nende väikeste asjade kaudu teha palju suuri asju.
Uskmatute eest palvetades ma ei tee välja sellest, et nad üldse ei usu ning hakkavad imesid kogedes suurest üllatusest lausa ropendama ja vanduma. See tuleb ära kannatada ja anda inimestele võimalus, et Jumal saaks vähemalt kuskilt muutusprotsessi tasapisi alustada. Väga äge on näha neid alguseid! Me oleme need põllumehed, kes lihtsalt külvavad. Kui me midagi ei külva, siis on raske oodata saaki. Kui me külvame, siis on elu palju põnevam. Iial ei tea, millal võib tulla ootamatu kiri või taaskohtumine.
Kuidas kogeda püsivat tervendust?
Me kõik jääme vanaks ja läheme ühel hetkel koju. Kõrges eas võib olla palju terviseprobleeme. Vahel kogudustes on inimesi, kes otsivad tervenemist, mitte tervendajat. Kui inimene on kohanud ja tunneb tervendajat, aga mingi asi muutub kallimaks kui Tema, siis see on kui saatana lõks. Hingevaenlane tahab inimest meelitada igavesest elust igavesse hukatusse. Me ei saa oma kristlikku elu rajada mitte ühegi pastori ega raamatu peale, vaid isiklikule suhtele Jumalaga! Jumal ütleb mulle vahel ka ebameeldivaid asju, mida pean inimestele edasi ütlema, sest nende elu on kaalul. Pole ka midagi, kui inimene ei saa terveks. Jumal on ikka hea ja palvetada tuleb ikka.
Mu sõbral on raske haigus, mille tõttu ta ajurakud surevad ja ta ei saa end liigutada. Oleme tema pärast palju palvetanud ja mõelnud, miks ta ei saa terveks. Samas on Nõmme baptistikoguduses tervikliku tervenemise teenistused, kus palvetatakse ravimatute haiguste eest ning juhtuvad suured imed. Kas ma olen rumal, et ikka veel palvetan tema eest? Jumal vastas mulle, et armastus käitub nii. Armastus ei loobu, armastus usub ja loodab. Ära löö kõhklema, kui inimene ei saa terveks, palveta ikka, sest armastus teeb seda. Olen tundnud, et palvetamata jättes armastus väheneb.
Missugused on Püha Vaimu tervendusega seotud eksiarvamused?
Vahel arvame, et sõrme pärast palvetamine on lihtsam kui raske vähi pärast, aga tegelikult Jumala jaoks pole vahet. Sageli arvatakse, et tervenemine ei toimu seepärast, et pole piisavalt usku. Laatsaruse lugu Piiblis tõestab aga vastupidist. Siin on palju, mida me ei mõista ja ei tea, aga teeme vähemalt selle osa, mida meil on kästud teha – palvetame inimeste eest. Kui sa tahad rääkida sellest, et Jumal on hea, siis inimene peab seda ka nägema. Ole valmis sirutama oma käed, määrima oma riided. Me ei näe Tema väge, kui me pole olukorras, kus Tema saab väeliseks.
Keegi küsis, miks Jumal tegi saatana. Paljud on püüdnud sellele vastata. Paul Billheimer on öelnud: “Jumal tegi saatana selleks, et teha meist võitjad.” Me ei oleks võitjad, kui meil poleks kellegi vastu võidelda. Kui Jumal paneb meid võitluse keskele, siis Ta ei ole meid hüljanud, vaid Ta tahab anda meile võidu.
Siin maailmas juhtuvad asjad, mida me alati ei oska selgitada. Vahel need lihtsalt peavad juhtuma. Las need siis juhtuvad. Küsimus on selles, mida meie sellistes olukordades teeme ja kuhu poole vaatame. Me teame tegelikult, kust abi tuleb, aga peaksime hakkama ka elama selle järgi. Jumala jaoks pole ükski probleem keeruline. Ükskord palvetasin ühe mehe eest, kellel olid plaadid põlves ja nende tõttu ta ei saanud seda kõverdada juba aastaid. Pärast palvet ta hakkas oma jalga liigutama. Me oma peas ei suuda mõelda, kuidas Jumal asju teeb. See pole meie asi, sest Tema on tervendaja. Meie ülesanne on lihtsalt hakata tegutsema, vaatamata oma hirmudele, sirutada oma käed välja ja palvetada haigete eest! Intervjueerija: Annika Kuusk Artikkel ilmus TV7 ajalehes Head Uudised 2022. aasta sügis/talv numbris. Kui soovid lugeda ka teisi artikleid, telli ajaleht tasuta endale või oma kogudusele! Täpsem info SIIT!
