Eestis on laialt levinud uus vaimsus, mille levikule aitab sageli kaasa ka sekulaarne meedia. Käesolevaks ajaks teab pea iga eestlane otseselt või kaudselt kedagi, kes otsib valgust ja armastust ohtlikest kohtadest. Erinevad vaimsed praktikad näivad pealtnäha süütud, kuid endised viljelejad teavad omast kogemusest selle tegelikku olemust. Kairi Palmik on endine tervendaja-hingenõustaja, kes räägib oma loo, et ka teised leiaksid tee võltsvalgusest päris valguseni.
Intervjueeris Annika Kuusk
Kuidas end tutvustaksid? Milline on sinu taust?
Olen Jumalaga koos käinud veidi üle viie aasta. Olen pärit väikesest Kesk-Eesti alevist, väga usukaugest, mittekristlikust perekonnast. Lapsepõlv oli justkui pealtnäha ilus ja õnnelik ning millestki materiaalsest puudust polnud. Olin koolis eeskujulik aktivist ning püüdsin olla ka perele hea laps ja välja teenida vanemate armastust. Tegelikult kogesin suurt puudust lähedusest ja armastusest. Südames oli äng, tühjus, rahulolematus iseendaga. Täiskasvanuks saades seisin endiselt silmitsi küsimusega ‒ miks ma ei suuda kogeda rahu ja rõõmu? Nii sai minust tõe ja armastuse otsija.
Kuidas leidsid tee uue vaimsuse erinevate praktikateni?
Otsisin seda tõde rohketest armusuhetest, õpingutest, karjäärist, materiaalsest heaolust, sporditegemisest, välimuse lihvimisest, enesearendamisest ning lõpuks esoteerikast ja eneseabiõpikutest – kõike seda pakkus lahkelt mind ümbritsev maailm. Uus vaimsus, tuntud ka kui new age, tuli mu ellu, kui pöördusin alternatiivmeditsiini poole (täpsemalt nõelravi poole), sest mu poeg oli haige ning tavameditsiin ei suutnud mind aidata. Jõudsin otsingutega uude vaimsusesse, kust ma arvasin leidvat lunastust, abi ja hingerahu ‒ kuid seda ei tulnud. Minust oli saanud esoteerika ja uue vaimsuse sõltlane.
Millist spirituaalset tegevust sa täpsemalt harrastasid?
Uudishimust lugesin virnade viisi eneseabi õpikuid, mängisin inglikaartidega, uurisin usinalt astroloogiat, panin tarokaarte, tutvusin reiki maailmaga, viljelesin joogat, naiste väeringe, tantrat, mediteerisin, õppisin rännakupraktikuks ja rändasin ise ringi vaimumaailmas. Viimane aste allakäigutrepil viis otsuseni loobuda karjäärist IT-s ja saada hoopis terapeudiks, tervendajaks, kes puhastas inimeste tšakraid, kanaldas ja viis inimesi rändama iseenda sisse. Minust oli saanud enesele teadmata nõid, kes kummardas tegelikult kuradit. Ma uskusin jumalasse kui nähtamatusse universumi jõudu. Uskusin Jeesusesse kui ühesse ülestõusnud valgustunud Meistrisse. Uskusin, et mida rohkem mediteerin ja hingemaailma ise korrastan, seda puhtamaks ja valgustunumaks ma saan.
Elasin enda loodud usu sees, võltsvalguses, enesele hästi maha müüdud pettekujutelmas. Arvasin, et kõik on hästi, kuigi aeg-ajalt kogesin sügaval südames ikkagi ängi, rahulolematust ja hingehaavade veritsemist. See oli ajutine palsam katkisele südamele, mis kogu aeg vajas uut doosi.
Matteuse 7:26 järgi võin öelda, et olin ehitanud oma maja liivale, mis oli seest kõle ja tühi ning mille suuremgi laine lihtsalt oleks ära pühkinud. Arvasin, et lähen trepist üles taevaste sfääride poole, aga selle asemel liikusin enda teadmata tegelikult alla suunas. Olin loobunud oma huvitavast tööst IT-s, kaotanud enamuse oma säästudest, viimane kooselu oli purunenud, olin jäänud üsna üksi ja lapsepõlves kogetud äng ja hingehaavad tulid taas pinnale – kuigi just sel põhjusel läksin ju uude vaimsusesse lahendusi otsima.
Kas kõige selle keskel olles said üldse ise aru, et see on uus vaimsus?
Tõesti selle sees olles ma ei kasutanud üldse sellist mõistet. Tavaliselt need inimesed ei arva, et nad on kombineerinud kokku erinevad vaimsed tehnikad ja sellel on mingi ühine nimetus. See ei tule absoluutselt teemakski. Pigem nimetavad nad end vaimseteks inimesteks, kes tegelevad erinevate praktikate ja metoodikatega, aga mitte keegi ei mõtle sellele, kuhu nö. katuse alla see tegevus võiks kuuluda.
Mis hetkel mõistsid selle tegevuse petlikku olemust?
Kõige kitsamas kohas, pärast 20 aastat sügaval uue vaimsuse orus kondamist kogesin Jumala puudutust ja üleloomulikku armastust. Tal oli minu jaoks plaan ja kutse. Minu uus sünnipäev Kristuses on 10. oktoobril 2017. aastal, kui ühe kristlasest massööri juures pärast massaaži toimus imeline vabanemine. Ta palvetas mu eest ja kogu mu lapsepõlvest tulnud äng lahtus. Tundsin üleloomulikku vabanemist ja kergust. Sain kogeda kõige imelisemat kingitust, mida üldse võiks soovida ‒ Jeesuse kui Päästja ligiolu, armu ja andestust. See oligi see, mida olin terve elu otsinud: JUMAL = ARMASTUS = ARM.
Sel hetkel tegin vana eluga lõpparve ja viimane pusletükk sai südames paika. Süda oli täidetud Jeesusega. Sain aru, et Jeesus on minu armastus. Nägin vaimus pilti, kuidas püramiid (new age’i sümbol) minu jaoks igavesti kokku kukkus. Kuulsin vaikset kõnetust sinna juurde: „New age on pettekujutelm ja illusioon. Kas nüüd näed, et see ei tööta?“ Silme eest kadus kate ja sain päriselt nägijaks. 30 aastat otsimist, mis kätkes suuri summasid raha raamatutele, kaartidele, õppimisele, kulmineerus 30 minutiga, mis oli tasuta ja kättesaadav niivõrd lihtsalt! Sain sel hetkel aru, et uus vaimsus ei anna tulemust. See on nagu tablett, mis küll mingi sümptomi võib näiliselt mõneks ajaks eemaldada, kuid samal ajal tekitab juurde kõrvalmõjusid ehk uusi sümptomeid. See on nagu karussell, millelt ilma Jeesuseta on võimatu maha tulla.
Missugused olid suurimad illusioonid, mille Jumal sulle viimaks paljastas?
Ajapikku hakkas Püha Vaim mulle näitama tõde uue vaimsuse kohta. Toon siinkohal välja olulisemad ning rõhutan, et see on üksnes minu isiklik kogemus. Uus vaimsus on paljud tõed üle kandnud või Piibli kontekstist välja rebinud ning pakendanud need väga ilusasti, hea hinnaga müüdavaks ja ahvatlevaks kaubaks tarbijale või abivajajale. Kuna minu vaim enne päästet oli surnud, uinunud olekus, siis tegelikult tegelesin kõige rohkem endaga hinge tasandil ja enamasti negatiivsete tunnete vabastamise või nende positiivseks muutmisega. Seetõttu usule tulles polnud minu peas õiget arusaamist selle kohta, kes on tegelikult Vaim.
Jumal oli minu jaoks olemas olnud, aga ilma Jeesuseta. Kutsusin Jumalat paljude erinevate nimedega, näiteks Universum, Elu, Saatus, Kõrgeim Jõud, Allikas, Looja. Arvasin sel ajal, et Temani viib palju teid, mitte üks ja ainus tee läbi Jeesuse Kristuse. Olin selgelt veendunud, et mina ise kannan Jumala algosakest enda sees ja sellest piisab, et luua endale meelepärane, õnnelik ja rahutoov elu. Üha rohkem kasutasin erinevaid tehnikaid, mille reklaamid lubasid iseendaga järjest paremat kontakti. Ma ei saanud isegi aru, kui minakeskne oli mu maailmapilt. Mina ise olin oma õnne sepp ja mina ise arvasin end päästvat oma tubliduse ja enesearendamise kaudu. Minu ainus lootus olin mina ise, mitte Jeesus. Jeesus oli minu jaoks kui valgustunud ülestõusnud meister, mitte Jumala Poeg või kolmainu Jumala üks elav ja konkreetne isik.
Mina ise kujundasin oma usu või religiooni, lisades sinna tükikesi igalt poolt täpselt nii, nagu ise heaks arvasin. Kui ma kohtusin päris elava Jumalaga, sain aru, et mina olin palvetanud Jumala koopia poole. Sain aru, et mind on rängalt petetud. Olin loonud suhte kuradiga, kes võttis Jumala maski ja teeskles valgust.
Deemonlikud jõud kasutasid kavalalt mind ära, pannes mind uskuma, et olen eriline, üleloomulike võimetega aitaja, tervenenud ja rõõmus, naiselikult väekas jumalanna. Tänu Jumalale, et see illusioon purunes!
Olin hakanud rännakupraktikuks ja lisaks ka nende seminaride korraldajaks. Tegin seda eelkõige selleks, et tervendada oma lapsepõlves tekkinud hingehaavu ‒ hüljatust ja armastuse puudust, andestamatust. Tegelikult jäid need hingehaavad päriselt tervendamata, aga sellest sain aru alles siis, kui Jeesus mind kõnetas läbi selle kokku kukkunud püramiidi pildi. Sain aru, et uus vaimsus on piiblitõdede võlts koopia, mis tekitas sõltuvust. Kui ajutine rahu sai otsa (nagu ka tablett kaotab mõju), siis vajasin uut doosi ja läksin uut kogemust hankima, kulutades selleks nii oma aega, raha kui ka energiat. Mina ju ei teadnud sel hetkel, et selle tegevuse tulemus ei jää püsima ja ainult Jeesus tervendab päriselt.
Ma ei tundnud selliseid mõisteid, nagu patt ja meeleparandus, seepärast oli mugav olla oma loodud usus. Näen, et maailm pakub uut vaimsust paljuski meelelahutusena, seda just tele- ja raadiosaadete kaudu, teadmata, et ka sealt võib inimene saada „nakkuse“ külge ning teha järgmise sammu okultistliku sidumise suunas.
Siiski palvetamine ei olnud mulle otseselt võõras. Palves pöördusin Looja poole, teadmata, et Tema asemel teen koostööd deemonlike jõududega. Küll aga võin tagantjärgi tõdeda, et ainult Jumal on vastanud mu palvetele 100% (Mt 7:10). Ise pingutades sain justkui midagi kätte, kuid hiljem tagasi vaadates tuleb tõdeda, et tegelikult kaasnesid sellega uued probleemid. Nii võisin tegelikult avada ukse mitmele „kutsumata kurjale külalisele“.
Üks suuremaid erinevusi kristluse ja uus vaimsuse vahel on uskumine reinkarnatsiooni. Mina arvasin, et olen juba enne mingis kehas eksisteerinud ning tulen maailma tagasi end parandama, kuigi Piibel ütleb väga selgelt kirjas heebrealastele 9:27: „… ja otsekui inimestele on seatud üks kord surra, pärast seda on aga kohus.”
Minu kodu oli täis poolvääriskive, mis kõik kandsid endaga kaasas mingeid loitsusid. Kristlaseks saades hävitasin suure hulga raamatuid, ingli- ja tarokaarte, unenäopüüdjaid, reisimeeneid (kolmas silm, elevandid, püramiidid, buddha ja muude jumalate kujud jne) ja kive. Kuigi need on silmale ilusad, avavad need tee kurjadele jõududele.
Loobusin joogast ja isegi body-balance’i trennidest, sest ka need võivad olla seotud vaimsete praktikatega. Täna katsun ma läbi selle, mida maailm pakub. Jumala lapsena on mulle (loe: meile kõigile) läbi Püha Vaimu antud võime teha vahet tõelisel ja koopial. Uus vaimsus on “justkui”, aga Jeesus on päris. Treenerid, terapeudid, massöörid ja osa psühholooge on varmad end „täiendama“ Ida ja Lääne popimate vaimsete tavadega. Seetõttu on päris keeruline leida kedagi, kes ei oleks uut vaimsust seganud muude tegevuste sisse. Soovitan siiralt uurida, kust teatud tavad pärit on, et mitte sattuda pealiskaudselt ahvatleva reklaami ohvriks.
Elava ja päris Jumalaga suhtesse astudes sain aru, et halli ala pole. On ainult elu või surm. Igal juhul olin mina surma poolel, kuigi tegin inimestele head. Seega nagu Sõna ütleb – vali Elu! (5Ms 30:19).
Kuidas muutus sinu elu pärast kristlaseks saamist?
Nüüdseks ehitan koos Jumalaga kaljule tugeva vundamendiga maja, millele ei saa ükski torm ega tuul kahju teha. Minu elu mõte, mis sisaldas armastuse otsimist, sai uue eesmärgi – armastada ja teenida Jumalat kõigest oma südamest ja sellest lähtudes ka armastada teisi nii nagu iseend. Seda ütleb meie kõige targem manuaal ehk Jumala Sõna (Mt 22:37–39).
Esimesest päevast peale on Nõmme Baptistikogudusest saanud minu teine kodu. Olen suur Alfa kursuse fänn ja olen seal igal aastal võimalusel kaasa teeninud. On olnud eesõigus olla kaasas naiste palvehommikute sünni ja teekonna juures. Täna on suurim fookus Tervikliku Tervenemise Teenistusel ning oma koguduses ka eestpalveteenistuse koordineerimisel. Jumal on õhutanud mind oma lugu rääkima, et tõsta kristlaste teadlikkust vaimsete eksiõpetuste teemal.
Täna olen ka õnnelikus abielus, millesse ma enne Jumala lapseks saamist tegelikult enam ei uskunud. Kõik suhted olid purunenud, aga nüüd andis Jumal uue võimaluse kogeda kristlikku abielu. Täna on mul abikaasaga ühine missioon – muuta inimeste elu Püha Vaimu väes. Samas on Jumal meid lihvimas ja kokku kasvatamas. Olen nii tänulik, sest minu abikaasa on minu elu armastus ja ainult Jumal sai meid kokku viia. Tänu Jumalale käivad ka minu lapselapsed koos pojaga meie koguduses.
Miks uus vaimsus on Eestis niivõrd levinud?
Eestlased pole üldse usuleige rahvas. Usutakse loodusjõududesse, kividesse, puude kallistamisse, enamasti iseendasse – kõigesse sellesse, mille on meie kõikvõimas Jumal loonud.
Kui nõukogude Eestis vaimsetest asjadest väga ei räägitud, siis 1990-ndate alguses, kui kristlus tuli taas Eestis nähtavamale, hakkasid ka teised usundid Läänest ja Idast sisse voolama. Inimesed vajavad enamasti abi ja vastu võetakse see, mis siis teele satub. Kurat on kaval ja teab, kuidas inimesi võltstõega peibutada, näidates neile ainult mündi ühte poolt – ilusa pakendi taga peitub aga palju enam.
Minu tunnetuse kohaselt eksisteerib neli tugevat jõudu (inglise k trigger või driver), mis võib kurjale ukse avada. Esiteks võib olla soodustavaks teguriks suguvõsa pärand ehk meie vanemate, vanavanemate tegevus, kui nad on tegelenud okultismi, nõiduse, ravitsemise, tervendamisega. Teiseks võib kurjale ukse avada ka uudishimu igasuguste üleloomulike nähtuste suhtes, kui soovitakse kogeda ja õppida uut või saada rohkem teada tuleviku kohta. Kolmandaks võib hakata inimene valedest kohtadest abi otsima mingi valu, terviserikke, hingetraumade tõttu. Neljandaks võib meid viia eksiteele tõe otsimine, hüljatus või armastuse puudus. Me oleme sündinud siia ilma tühja südamega, patugeeniga Aadama ja Eeva järeltulijatena, et otsida läbi elu seda üht Jumalat ehk armastust, mis sinna sobitub. Kui teel on palju võltskoopiaid Jumalast, siis teekond sinna on väga pikk, nagu oli mul.
Missugune eelarvamus on uue vaimsusega tegelevatel inimestel kristlusest? Kust see tuleb?
Saan rääkida vaid enda eest. Mina olin väga avatud kristlusele. Sattusin enne usuletulekut töötama koos ühe kristlasega. Minu jaoks oli see samuti üks vaimsetest praktikatest. Mul olid isegi olemas Jeesuse kaardid koos kirjakohtadega. Nende kaartide looja, Doreen Virtue, oli minu suur iidol ja inglikaartide impeeriumi omanik. Tänaseks on temagi kristlane (alates 2017) ning aktiivne eestkõneleja endiste uue vaimsusega tegelevate inimeste kogukonnas USA-s. Paljud sellega tegelevad inimesed arvavad, et Jumalaga on neil kõik korras, isegi kui nad pole Jeesust oma Päästjaks vastu võtnud. Pigem ollakse kahtleval seisukohal kiriku kui institutsiooni suhtes. Üks minu selle aja sõpradest soovitas mul mitte minna kirikusse, kuna kaotan seal oma „tiivad“. Ilmselt on see tõsi seal koguduses, kus elavat Jumalat ei tunta ja Püha Vaim pole teretulnud. Lisaks on kristlaste mainele palju kahju teinud ka eksiõpetuslikud usulahud, mis sunnivad inimestele oma usku peale (näiteks Jehoova tunnistajad, mormoonid jt.).
Kuidas mõista uue vaimsusega tegelevaid inimesi ja aidata neil leida tee Jeesuseni?
Uue vaimsusega tegelev inimene on väga aldis rääkima, kuulama ja kogema Jumalat. Mina olin selline. Selliste inimeste kogemused meie pühakodades on enamasti väga positiivsed, sest nende mõistes puudutus on üleloomulik, vabastav ja rahu sisendav.
Kindlasti peaksime olema neile lihtsalt toeks. Me saame neid inimesi hoida palves. Piibliga survestamine nende silmi ei ava ja südant ei vabasta. Küll aga saame neile rääkida oma lugu, oma kogemusest Jumalaga. Kui mitte keegi usust ei räägi, siis kuidas üldse seda edasi anda? Usk tuleb ju kuuldust ning päris lood aitavad tuua Jumalat neile lähemale. Seemet saame alati külvata. Vabastamise teeb Isa ise oma plaani kohaselt, kui inimene on ise valmis Talle ust avama. Sina saad vaid olla kuuldel ja teha nii, nagu Isa ütleb.
Saatesoovitused:
