Enamasti iga eestlane saab aru, et Venemaa on käitunud ebaõiglaselt Ukraina suhtes. Kui aga räägitakse 7. oktoobril alanud Iisraeli-Hamasi sõjast, siis seda peetakse kaugeks ja segaseks konfliktiks. Iga eestlane tunneb solidaarsust ukrainlastega, aga mida peaksime teadma Iisraeli-Hamasi konfliktist infosõja ja Piibli kontekstis?
Tavaliselt on sõjas esimeseks kaotajaks tõde. Ringleb palju infot, millega püütakse näidata, kuidas Iisrael on ajaloos justkui ebaõiglaselt palestiinlaste alasid järjest endale haaranud. Mis on olulisemad verstapostid selle piirkonna ajaloos?
Iisraeli rahva ajalugu oma tänase riigi aladel ulatub tuhandete aastate taha. Tinglikult võib rääkida 4000 aastast. See algas aramealase Aabrahami minekuga Kaananimaale, nagu seda ala siis nimetati. Tänapäevases mõistes ei saa me selle aja inimesi siiski veel rahvaks nimetada. Paarisaja aasta pärast läksid Aabrahami järglased näljahäda tõttu Egiptusesse, kust nad Moosese juhtimisel taas välja rändasid ja jõudsid seekord juba rahvana Kaananimaale tagasi umbes 1400. aastal eKr. Sellest ajast alates kuulus see pisike maa Iisraelile. Keegi ei ole seda ka vaidlustanud, kuna Kaananimaa rahvaid, kes seal enne elasid, ei ole enam olemas.
Iisraeli riik on teatud aegadel võtnud väga suured mõõtmed, kuid on olnud ka aegu, mil naabrid on seda taas väiksemaks kärpinud. Suurim oli see kuningas Taaveti ajal, kes tuli võimule aastal 1000 eKr. Selle piirkonna ajaloolisi fakte lugedes (vaata joonis 1 ajatelge) näeme, et selle aja jooksul ei ole selles piirkonnas eksisteerinud riiki nimega Palestiina. Arvestades tänapäeval toimuvaid poliitilisi debatte ja emotsioone, oleks nii mõnelgi poliitikul kasulik tutvuda selle lühikese ülevaatega piirkonna ajaloost, et mitte enam nii kindlalt rääkida „palestiinlaste“ õigustest oma maale ja riigile.
Kas juutide ja palestiinlaste ajalooõpikud erinevad sama palju kui eestlaste ja venelaste omad?
„Palestiinlased“ on tegelikult valdavalt araablastest immigrandid, kes on selles piirkonnas lühemat aega elanud. Ma ei ole ise nende õpikuid lugenud, kuid olen näinud inglise keelde tõlgitud lõike nendest õpikutest, mis on esitatud Euroopa Liidu institutsioonidele. Nendes on väidetud, et Iisraeli tegevus piirkonnas on ebaseaduslik ja kogu see riik tuleks laiali saata. Samuti kutsuvad need õpikud otseselt üles vägivallale juudi rahva vastu.
Kas juutide esindajad on olnud läbi ajaloo eksimatud? Või on osa palestiinlaste kriitikast ka põhjendatud?
Kindlasti ei ole juudid ilmeksimatud, nagu pole seda ka eestlased. Araablased ei ole algusest peale nõustunud Iisraeli riigi olemasoluga mingilgi viisil selles piirkonnas. Kui ÜRO hääletas Iisraeli riigi loomise poolt 29. novembril 1947. aastal, ei nõustunud sellega araabia riigid. Kui Iisraeli riik taasloodi 1948. aastal, alustasid kõik ümbritsevad araabia riigid sõda Iisraeli vastu. Taas rünnati Iisraeli 1967. aastal kuuepäevases sõjas, pärast mida hakkas rahvusvaheline üldsus sõja käigus saavutatud alasid taas ümber jagama. Sellele pani aluse Oslo lepete protsess, millega Iisrael tekitas Palestiina Omavalitsuse (Palestinian Authority, PA). Kui see kõik oli kokku lepitud (Oslo Accord), pidid Iisraeli peaminister Yitzhak Rabin ja Palestiina juht Mahmoud Abbas selle allkirjastama Washingtonis Valge Maja murul, kuid Mahmoud Abbas ei kirjutanud sellele alla. Ka edasiste läbirääkimiste käigus ei ole araablaste esindajad nõustunud ühegi pakkumisega ega milleski kokku leppinud. Küsimus ei ole araablaste kriitikas juutide tegevuse suhtes, vaid Iisraeli olemasoluga absoluutselt mittenõustumises.
Miks on ÜRO ja paljud riigijuhid väga negatiivselt meelestatud selle suhtes, kui Iisrael sisenes palestiinlaste aladele, et Hamasi tabada?
Kui Iisrael loovutas Palestiina Omavalitsusele teatud alad, mida asustasid araablased, lepiti kokku, et nad tagavad seal ka korra ja turvalisuse. Nende kohustus on terroristid kinni võtta ja nende üle kohut mõista. Kui nad sellega hakkama ei saa, tuleb seda teha Iisraeli turvajõududel.
Kui Iisraeli turvajõud sisenevad Palestiina Omavalitsusele loovutatud aladele, siis terroristid enamasti avavad nende pihta tule. Mõnikord õnnestub terroristid kinni pidada, kuid sagedamini nad hukkuvad tulevahetuses. Vahel saab lahingus surma ka mõni tsiviilisik ning siis süüdistatakse Iisraeli ja esitatakse selle kohta resolutsioone ka rahvusvahelistes organisatsioonides. Näitena võiks tuua siin veel käimasoleva sõja ajal toimunu. Sõja kolme kuu jooksul on Iisrael arreteerinud Juudas ja Samaarias paiknevatel Palestiina aladel üle 2600 terroristi, enamast Hamasiga seotud isikud.
Väga palju levib sotsiaalmeedias materjali palestiinlastest tsiviilisikute ränkadest kannatustest – taas näidatakse näpuga Iisraeli poole. Kas Iisrael teeb valimatult liiga palestiinlastest tsiviilisikutele?
Palestiina alade araablaste hulgas on kindlasti neid, kes süüdistavad Iisraeli oma kannatustes. Enamasti räägitakse seda seoses liikumispiirangutega, kuid kahjuks ei näe nad piirangute põhjuseid. Turvatara ja kontrollpostid on rajatud terrorismi vastu. Kui see lõppeks, puuduks ka vajadus piiranguteks ning need saaks eemaldada.
Kuna Gazat valitseb terroristlik totalitaarne režiim, ei peaks sealt ootama ühtegi objektiivset meediakajastust. Kogu sealt tulev pildimaterjal ja ka sõnumid on läbinud ideoloogilise kontrolli vaatamata meediakanalitele, mis seda materjali edastavad.
Kogu visuaalse materjali BBC-le, CNN-ile ja Reutersile Hamasi esimesest rünnakust alates praeguseni on tootnud Hamasi kaastöötajad, kes võivad ühtlasi olla ka suurte meediakorporatsioonide lepingulised partnerid. Tüüpiliseks näiteks oli Hamasi esimese rünnaku kajastamine, kus „ajakirjanikud“ käisid üllatusrünnaku korraldajatega kaasas, filmides ja pildistades üles kogu jõhkra tapatalgu.
Gazast pärinevad sõnumid hukkunutest ei täpsusta, kui palju on nende hulgas relvastatud terroriste, kui palju tavakodanikke. Hukkunud laste kohta pole mingeid täpseid andmeid, st kas nad olid relvastatud või relvitud. Hulk terroriste on ju alles teismelised. Iisraeli andmetel on nende maavägede Gazasse sisenemisest alates hukkunud vähemalt 9000 terroristi.
Kahjuks on hukkunute hulgas ka tsiviilisikuid vaatamata kõigile ettevaatusabinõudele. Väga keeruline on elusid säästa, kui terroristid ei hooli oma rahvast. Hamas paigutas nt oma raskerelvastuse koolide, lasteaedade, haiglate ja mošeede territooriumitele või vahetusse lähedusse. Hamas kasutab lapsi ja haigla patsiente teadlikult inimkilbina, et pärast agressiooni nende territooriumilt saaks lisaks teavitada rahvusvahelist üldsust, et Iisrael tulistab haiglaid ja lasteasutusi. Kuna Iisrael on seekord tunginud ka maavägedega vaenlase territooriumile, on nad hankinud Hamasi sõjakuritegude kohta suurel hulgal tõendusmaterjali, mille avaldamisega kindlasti tegeletakse veel kaua aega pärast sõja lõppu.
Meedias kajastatakse üksnes konflikti, kuid enamasti mitte kunagi positiivseid teemasid. Näiteks Palestiina alade araablastel on võimalik taotleda tööluba Iisraelis – seda kasutatakse ka üsnagi laialdaselt. Kuigi Gazast on Iisraeli tulistatud läbi aastate rohkelt rakette, käis enne sõda Iisraelis tööl regulaarselt umbes 25 000 araablast, sest nende teenistus Iisraelis on umbes kolm korda parem kui oma piirkonnas.
Hamasi islamiterroristlik liikumine asutati aastal 1987, kuid siiski esineb see heebreakeelne sõna ḥāmās Piiblis lausa 60 korral! Üllataval kombel tähendab sõna hāmās agressioonitegu ja vägivalda. Kas nende terroristide nime valik oli juhuslik kokkusattumus või piibellik prohveteering?
Selles küsimuses võin öelda vaid oma arvamuse, kuna seda ei saa faktidega kinnitada ega ümber lükata. Olen veendunud, et sellise nime valik ei ole kokkusattumus. Hamas on ju ka ise selgelt väljendanud, et nende eesmärgiks on Iisraeli riigi hävitamine ja et seda tuleb teha relvade abil.
Iisraelis on väga vähe kristlasi, kuid üha rohkem juute on hülgamas religioossust ja leidmas elava päästja, Jeesuse. Kas oled ka oma silmaga näinud mõne juudi pöördumist Jeesuse järgijaks?
Olen kohtunud mitmete messiaanlike juutidega ja teistega, kes on huvitatud kristlusest. Enamasti nad kristluse kohta otse ei küsi, kuid tahavad sel teemal rääkida. Ka Iisraeli tipp-poliitikute hulgas on inimesi, kes on jutu sees teatanud, et nad on mõnes lääneriigis enne Iisraeli tulekut uurinud Uut Testamenti. Keegi ei tea täpselt, kui palju on Iisraelis Jeesuse järgijaid, kuid üha rohkem on huvilisi. Sageli ei olda kristlased avalikult, sest see pole Iisraelis populaarne. Samas on meeldiv, et üha rohkem arvamusliidreid peab evangeelseid kristlasi juudi rahva parimateks sõpradeks, mis tähendab ka mõistmist, et meil on usu aluseks sama Piibel ja me usume sama Jumalat.
Iisraeli-Hamasi sõja üks hämmastavamaid uudiseid oli see, kui mitmed moslemid nägid ootamatult samal ööl Jeesust unes ning tahtsid järgida hoopis Teda, kellest nad olid terve elu ainult negatiivset kuulnud. Kas ja kuidas Jumal keset sõjakoledusi tegutseb?
Jeesuse poole on pöördunud mitmed moslemid, kaasa arvatud ka nende kõrged juhid, nt ühe Hamasi rajaja poeg Mosab Hassan Yousef, kes elab USA-s, on avanud paljude jaoks selle kurjuse kehastuse olemust. Jumal on suveräänne ja võib teha ka võimatuna tunduvaid asju. Sõja käigus on mitmed Hamasi võitlejad ennast vangi andnud ja nende hulgas on mitmeid, kes on otseselt süüdistanud oma ülemusi julmuses ning häda ja õnnetuse tekitamises nende rahvale.
Kahjuks toetab enamus araablastest siiski Hamasi vaatamata jõhkrusele, millega nende võitlejad mõrvasid käesoleva sõja alguses tsiviilisikuid. The Arab Center for Research and Policy Studies (Katari rahastatud mõttekoda) viis läbi uuringu (12.12.23–5.01.24) 16 araabia riigis, mille käigus küsitleti 8000 inimest. Selle uuringu järgi pidas 2/3 vastanutest Hamasi jõhkrat, julma ja ebainimlikku rünnakut Iisraeli tsiviilelanike vastu õigustatud vastupanuoperatsiooniks. 19% vastanutest arvas, et see oli problemaatiline, kuid siiski õigustatud ning vaid 5% pidasid seda sõjakuriteoks, mida ei saa õigustada.
Maailmas on 22 araabia riiki, enamik nende elanikest tarbivad araabia meediat, mis on ülimalt Iisraeli-vaenulik. Miks ei taha need riigid vastu võtta Palestiina põgenikke?
Rahvas, kes ennast palestiinlastena identifitseerib, on enamasti araablasest immigrandid Iisraelis, kellest suurem osa on saabunud sinna hiljuti. Kõige olulisemaks põhjuseks põgenikustaatuse säilitamisel on kindlasti see, et see annab rahvusvahelise rahastuse terveks eluks nii neile kui ka järeltulevatele põlvedele. ÜRO agentuur UNRWA peab neid ja nende järglasi kui pagulasi ülal. Samuti annab see neile ideoloogilise relva. Palestiinlased saavad pidevalt rõhutada, et neile on liiga tehtud ja nii Iisrael kui ka kogu muu maailm on nende olukorras süüdi ning peab selle heastamiseks kõik kinni maksma.
Lisaks nõuavad nad, et kõik „Palestiina pagulased“ peavad saama õiguse Iisraeli tagasi pöörduda. Umbes 700 000 isikut lahkus Iisraeli aladelt, kui 1948. aastal loodi Iisraeli riik. Tänaseks on nendest saanud ligi 6 miljonit „pagulast“, kes nõuavad õigust asuda elama Iisraeli aladele. Nende inimeste vastuvõtt ja kodakondsuse andmine mõnes araabia riigis võtaks ka nende juhtidelt ära võimaluse neid jätkuvalt oma ideoloogia teenistuses kasutada.
Kas peaksime kristlastena üldse valima pooli sellises konfliktis või panustama rahusse mingil muul moel?
Kristlastena peaksime väga selgelt valima poole. Valik on ju Iisraeli riigi ja terroristliku organisatsiooni vahel. Selles konfliktis oli Iisrael kannatajaks ja on võidelnud oma kodanike eest. Hamas alustas sõda, mille alguses tulistas välja tuhandeid rakette Iisraeli tsiviilobjektide pihta ja saatis üle piiri tuhandeid võitlejaid, andes korralduse tappa kõige jõhkramal viisil kõik, kes ette jäävad. Seega peaksime tegema moraalselt õige valiku.
Kahjuks hukkub igas sõjas ka neid, kes ei ole selles süüdi. See on äärmiselt kurb paratamatus. Võin kinnitada, et Iisrael on teinud rohkem kui ükski teine riik maailmas, vältimaks tsiviilisikute hukkumist. Teated Gaza hukkunutest tulevad otse seda valitsevalt terroristlikult organisatsioonilt Hamas. Nad ei erista oma sõnumites hukkunud terroriste ja tsiviilisikuid ning sellised sõnumid moonutavad selgelt tegelikkust.
Kristlastena peaksime suutma tõde valest eristada ja seisma tõe poolel. Isegi kui enamus on selle vastu. Lisaks Iisraeli toetamisele selles võitluses on meil ka Piiblis antud mandaat: „Paluge rahu Jeruusalemmale! Käigu hästi nende käsi, kes sind armastavad!“ (Psalm 122:6).
Peeter Võsu intervjueeris Annika Kuusk. Artikkel ilmus TV7 ajalehes Head Uudised 2024 kevad-suvi.
Soovid rohkem uurida Iisraeli teemasid? Vaata siit!
